Päike paistis vales kohas!

Täna toimus minu ja Lily selle kevadine põhivõistlus, kuid selle järgi, millele me tulime, jäi kahjuks realiseerimata. Meile armas päike võistlusel end ei näidanud.
Peale teiste jooksjate said meie kaaslasteks vihm, tuul ja külm ilm, mis olid tulemust määravaks faktoriteks. Minu (Liina) lõpuaeg on küll isiklik 2:51:11, kuid see mind ei rahuldanud. Organisatsiooni poolt oli kõik tehtud selleks, et kutsutud jooksjad saaksid oma tulemuse ära teha.  




Elamine, söök, rada  - kõik suurepärane. Kutsutud naisjooksjatele olid aegade põhjal kolm gruppi, kus olid ka oma tempomeistrid, aegadega vastavalt 2:34, 2:38 ja 2:42. Minu jaoks oli kolmas grupp optimaalne. Viimane kontrolltreening koos laktaadi võtmisega näitas, et maratonirütmiks heades tingimustes võis olla keskmiseks kilomeetriks 3:48-3:52, selle puhul La jäi 2,5 ja 3 mmol vahele. Kahjuks reaalne elu, st tänane jooks oli midagi muud. Energiat jätkus küllaga, kuid külm ilm tappis lihased (eelkõige reie pealsed) ära. Esimene 10km (38:03) ei olnud väga paha, natuke oli kiire, aga parem joosta grupis kui üksinda. Kahjuks kolmandal 5km-l tempomeistrid tõstsid millegipärast tempot, läbisime selle 17:38-ga. Analüüsides oma tempograafikut oli see ilmselgelt suur viga, samas organism töötas hästi, külm veel liiga ei teinud ning kõik tundus antud ajahetkel olema hea. Sinnamaani töötas hästi ka soojenduskreem, kuid peale 15 km-t tundsin, et külm hakkab oma tööd tegema. 15km vaheaeg 55:35, mis pehmelt öeldes ei oleks tänast ilma arvestades pidanud olema minu vaheaeg, See oli juba Londoni A-normi kiirus. Mida km edasi, seda järjest külm hakkas. Poolmaraton oli veel ok (1:20.43), kuid siis ma olin juba üksi. Reie kangus ei lasknud mind enam grupi tempos püsida ja nii tuli mul üksinda liikuda edasi finishi suunas. Kergete reiepealsete lihaskrampidega ja külmaga võideldes tegin küll asja lõpuni. Kuna mu isklik rekord oli kehva, tahtsin siiski saada vähemalt mingigi tulemuse enda jaoks kirja. Kõik suured võidud saavad alguse väikestest võitlustest enda üle ja ükskord paistab päike ka minu juures. 
Õde Lily läks rajale plaaniga joosta iga km keskmiselt ajaga 4:10. Seekord jäi plaan täitmata, kuna 20-ks km-ks oli külm Lily lihased täielikult ära võtnud. Mõned km-d ta veel üritas, et ehk läheb paremaks, kuid 30-dal km pidas õigeks rajalt ära tulla, et joosta mõne aja pärast sooja ilmaga uus maraton. Sama mõttega tulid rajalt ära mitmed Utrechti kutsutud mehed ja naised, kes plaanisid Londoni OM normi täita.  
Kodus elas meile kaasa õde Leila, kes ravib oma jalga ja pole maha matnud mõtet joosta veel enne suve korralik maraton.
Peale meie jooksid Utrechtis ka Viljar Vallimäe ja Ralf Lipp, kes erinevalt meist suutsid oluliselt paremini hakkama saada külma tuule ja vihmaga, kuid sellest kirjutavad nad ise.

Kuigi me ei jäänud rahule oma tulemustega, jäime rahule toiduga, mis menüüsse oli meie auks pandud 

Täname kõiki oma toetajaid: treener Harryt, Keenia laagri treeningkaaslasi, füsioterapeute, dr. Agnes Mägi, sõpru ja perekonda, kes usuvad meie tegemistesse ja on meid palju aidanud.

Soovime kõikidele teistele üritajatele edu järgnevateks võistlusteks ja et neil ilmaga veaks.

Liina ja Lily Utrechtist!

Viimased päevad laagris...

Nädalavahetus möödas, veel jäänud üks raskem treening, lisaks mõned kergemad..jooksud...rattasõidud..ujumised...massaaz, juuksur ning viimased ettevalmistused reisiks koju. 

Nädalavahetuse laupäeval tegi Liina viimase pika jooksu enne maratoni. Plaanis 2h jooks mõnusa rütmiga. Kuna ta ei tahtnud üksi joosta ning Allaril oli ka plaanis pikem jooks, siis sai Allari nõusse koos treening ära teha. Hakkasime liikuma 9:30 Eldoreti suunas, kaasas värskenduseks spordijook ja tagasitulekuks natuke raha.  Alustasime kerge rütmiga, vaikselt lisades kiirust. Jooksul mõned tõusud, langused, väikesed pausid joomiseks, mõned jutuajamised omavahel ja nii see aeg kiirelt möödus. Olime jooksnud 1:46`, kui Allar otsustas, et talle piisab ja rohkem ei jookse. Keskmaamehele hea tugev treening J Liina tegi oma jooksu lõpuni, viimased km-d kiiremas tempos. Sörkisime Allariga teineteisele vastu ning koos hääletasime  Iteni poole koju. Läks mõned minutid kui saime vajaliku auto peale, isutsisime mõnusalt autokastis ja u 25 minutiga olime kodus. Olime mõlemad jooksuga väga rahul ning muidugi ka sellega, et saime tasuta küüti koju J
Pühapäeval oli laagri viimane puhkepäev. Läksime taas Eldoreti oma lemmikpaika basseini äärde. Meiega liitusid seekord ka Katja ja Allar. Lootsime pääseda kiire poodlemisega, kuid silmasime kenasid kleite, millest ükski naine ei saa ju mööduda J Nii me veetsime garderoobis mõnedki tunnid. Kuna oleme tähtkujult kaalud, venib tavaliselt otsustamine ja valimine pikaks. Õnneks aitas ainuke meesolend Allar meil valida ja suutis meie ostlemise ära kannatada. Toidupoest hankisime veel kaasa mõned joogid, toidud ja jäätised ning jõudsime turvaliselt basseini äärde.  Seekord taksoga, kuhu istusime 5-kesi ning sõit läks maksma kamba peale ainult 200 shillingit (u. 2 eur). Puhkasime, ujusime tegime nalja, Allar isegi õppis ning tunnid möödusid kiirelt. Kohalik onkel basseini ääres hakkas meie vastu huvi tundma. Uuris, mis riigist pärit, mis me Keenias teeme ning ajas niisama juttu. Ütles veel, et me õdedega näeme nii sarnased välja ja küsis, kas me oleme kolmikud. Allar naljatledes vastas, et tema meie vend ja oleme 4-kud. Alguses onkel kahtles ja ei tahtnud uskuda, aga lõpuks saime ta vist ära petta küll. =)

Allar tõesti õppis

"jõu ja ilunumbrid"

 kohalik onkel vasakul, kes meid uskuma jäi ja paremal tema sõbranna nimega Lily

Itenisse minekuks istusime Eldoretis 11-kohalise matatu peale. Nagu siin kombeks, squeez`itakse ehk pressitakse võimalikult palju inimesi ühe matatu peale, et võimalikult palju raha teenida. Mustad on sellega väga harjunud, kuid meie mitte, kuna ei taha, et keegi seljas istuks ja olla nagu „kilud karbis“. Nad küll üritavad meid veenda, et kõik on OK!, kuid siiski tulutult. Ikkagi õnnestub neil näiteks 11-kohalise matatu peale mahutada koos juhiga 21 inimest, kuid kindlasti oleks inimesi rohkem, kui meiegi oleks nõus „squeez`ima“ J Isegi mõnikord pressitakse mõned mustad auto taha pagasiruumi kohale.
Neljapäeval alustame oma reisi koju. Reisime kolm päeva,. Tallinnasse jõuame laupäeva varahommikul. Kavas on mitmed tunnid matatusõitu, lennureisid ja mõned ööbimised hotellides. Sihtpunktid: Iten – Eldoret – Nairobi – London – Helsingi – Tallinn ja Tartu J  

 matatusqueez

..siis kui Leila väsis =)

puudega mees 

 hiiglased

Kõigile sooja päikest ning varsti Eestis näeme!

Jäätis, Lilyd ja kevad...

On möödunud mitu nädalat Keenia laagrist. Oleme mitmeid kordi mõelnud, et kirjutame blogisse midagi, nüüd õnneks leidsime aega ja tahtmist seda teha.
Treeningud on siiamaani hästi sujunud ja tervised on meil korras. Praegune laager keskendub treeningute poolest maratonijooksule, jookseme rohkem pikki lõike. Liina ja Lily on oma töö teinud siiamaani hästi, laagri lõpuni on jäänud veel kergematele treeningutele ka mõned rasked jooksud. Leila kahjuks praegu joosta ei saa nii palju kui tahaks. Tal on Eestis vaevama hakanud sääre luuümbris valu tegema, mistõttu peab ta rohkem ratast sõitma ja ujuma. Treener Harryga oleme naljatanud, et suvel võib Leila niimodi Eesti triatlonistidele konkurentsi pakkuda J

Laagris on meil jäänud olla veel ainult 6 päeva. Järgmisel nädalal 29.dal märtsil alustame oma teekonda kodu poole ning 31.se varahommikul jõuame Eestisse. Kevadel jookseme kindlasti ka maratoni, praegu on plaanis Hollandi Utrechti maraton, 9.aprillil. 

"tempotegija"

Peale treeningute oleme ka veid puhanud ja lõõgastunud. Käisime Eldoretis suveniiripoes kodustele kingitusi ostmas, veetsime mõnusat aega basseini ääres vedeledes ja supeldes ning nautisime ka maitsvaid jäätiseid.
Esimese ajsana Eldoreti jõudes põrutasime otsejoones poodi jäätise järele. Enne toidupoodi sisenemist palus turvamees meil mahukad seljakotid hoidu jätta. Me keeldusime, kuna ei usaldanud oma väärtuslikke asju võõraste kätte. Poest väljudes ja jäätist maiustades küsis turvamees naeratades: „Are you ok now?!“ Me tõesti olime, kuna olime saanud mis tahtsime J 

Keenialased on väga abivalmid. Eldoretis olles Liina komistas ja kukkudes kriimustas kätt, kohe tuli üks naisterahvas ligi ja pakkus abi. Viis Liina apteekeri juurde, kes puhastas ja plaasterdas käe kinni ning heasüdamlik naine oli nõus ise ka selle eest tasuma.
Suuremates poodides on kassade juures süsteem, kus peale kassapidaja on leti taga klienditeenindajad ( peamiselt mehed), kes sinu eest ostetud kraami kilekotti panevad ning aitavad veel asjad ka sinu seljakotti panna. Kuna töötus Keenias on suur, siis mõeldi välja sellised töökohad. 

Karastusjookide valik on mitmekesine, näiteks Fanta jooke on viinamarja, maasika, ananassi, apelsini ja tsitruse maitselisi. Proovimata on meil jäänud veel maasikamaitseline Fanta.  

Plaan oli ammu külastada mõnda kohalikku kooli, et näha, millised on siinsed koolimajad ja tutvuda veidi koolisüsteemiga. Käisimegi väikeses koolis nimega Katalel Junior Academy, kus õpivad lapsed lasteaiarühmast kuni algklassideni. Kool oli üsna väike, klassiruumid pisikesed ja pimedad, kuid õpilased väga rõõmsad ja meie külaskäigust väga elevil. Meid taheti aina uudistada ja käega katsuda. Järgmiseks on plaan külastada ka mõnda suuremat kooli ja haigla laboreid. Leila ja Lily on õppinud bioanalüütikuteks, siis oleks väga huvitav näha erinevusi Eesti laborisüsteemiga. 

Varahommikusi jookse tehes näeme lapsi kooli minemas. Koolitee on kõigil erinev, kes läheb jalgsi, kes joostes, keda viiakse mootorrattaga, matatuga ning ka koolibussiga. Võrreldes Eesti koolijütsidega, kellel mitu kilo seljas, on siinsete laste koolikotid väikesed ja kerged, nagu polekski nendes ühtegi õpikut J Igal koolil on ka oma koolivorm. Kooli algusaeg on mõneti erinev, noorematel õpiastel 8:00 ja vanematel 7:15. 

suveniiripoes

tundmatud linnud, aga kenad :)

Meie oleme siin juba päris kuulsad. Enamus on aimanud, et meid on kolm, mitte enam kaks J Vahel siiski kutsutakse meid kaksikuteks, kuna Leila treenib praegu üksi. Meie nimedest jääb inimestele miskipärast meelde Lily, koos ringi liikudes kutsutakse meid tihti Lilydeks J
Ilmad on siin superilusad, enamasti ikka päikeseline ja väga soe, viludas on juba 28 kraadi sooja. Mõned päevad on siin olnud väga tugev tuul, mis jahutab, kuid mõnevõrra segab jooksmist. Tugevnev tuul annab vist märku, et varsti on saabumas vihmaperiood, mis rõõmustab põllumehi.
Väike igatsus on ka koduste ja Eesti toidu järele. Tahaks suppi, musta leiba, heeringat ja piima J

Palavad tervitused kodustele! Kallirallid!
 
   

Teine ja esimene kord.

Leila ja Liina talvine laager Keenias kujunes edukaks, siis otsustasime taas tulla tagasi Iteni kõrgmäestikusse. Seekord ei jätnud me maha ka õe Lily =)
Reis, nagu ikka, oli väsitav ja pikk. Laeva- ja lennureisid kulgesid rahulikult. Teekond oli seekord teine: Tartu-Tallinn-Helsingi-London-Nairobi-Edloret-Iten. Londonist Nairobi kestis lend kuskil 8 tundi. Küll igasuguseid mugavaid poose proovides üritasime natuke magada, kellel õnnestus see rohkem, kellel vähem. Londonis, enne lennuki peale astumist avastati, et Lily ja Liina kohvrid polnudki Nairobi saadetud. Leila kohver oli pandud kõigi nimele, nagu oleks meil üks kohver kolme peale. Selline jama oli korraldatud Soomes, kui pagasid ära andsime, olime vist lennujaama töötaja segadusse ajanud. Pagasi numbreid tuldi uurima, kui olime Londonis rõõmsalt lennuki peale istunud. See tegi veidi ärevaks, kuna ei teadnud terve lennureisi vältel, kas näeme sihtpunktis oma kohvreid. Pagasijama tõttu lükati edasi ka lennu start. Läks hästi, kuna Nairobis saime oma pagasid ilusti kätte, välja arvatud Katja, kelle kohver saabus 5 päeva pärast. Meiega on Itenis veel Katja, Allar ja Tiidrek (kõik Harry õpilased). Teekonnal Itenisse kohtasime lahedaid ahve, kes olid väga magusa maiad, üks neist limpsis tee ääres fantat.
Eldoreti bussijaamas pidime oma sõiduvahendi teise matatu vastu vahetama, et Itenisse jõuda. Selle vahetuse käigus tormasid kohalikud matatu juhid kõik meie bussi juurde juba enne, kui saime peatudagi. Väljudes oli suur seletamine ja kära, kes saab kõige kiiremini meie pagasid ja meid oma matatu peale sokutada. Aafrika värk, kes ees, see rahamees. 

Valgeid kohtab praegu Itenis üsna vähe. Esimene sissejuhatav nädal on läinud hästi, kohaneme vaikselt siinse kliima ja mäestikuga. Ka Lily on üsna kiirelt siinse elu ja olustikuga harjunud. Kohalik toit on siiamaani õnneks kõhule leebe olnud. :) Võtsime kodust kaasa kaerahelbeid, millest hommikuti endale putru valmistame, kuna eelmisest korrast saime aru, et ainult sai ja pannkoogid ei anna piisavalt energiat. Peale kaerahelveste pakkis ema meile kaasa ka kaks pätsi musta leiba ning vorsti ja juustu. Tänud empsule :)
Siiamaanii on vähesed aru saanud, et oleme kolmikud, paljud kutsuvad meid endiselt muzungu twinsideks :) isegi siis, kui kanname ühesuguseid riideid ja oleme koos. Kohalike arvates on kõik valged ühesugused. Sama arvame meie ka nende kohta :)
Kolmikud koos kolme õega.

 don`t see, speak & listen

Ilm on praegu väga vahelduv, päeval on enamasti ilus, päikeseline ning õhtuti sajab vihma. Kohalike sõnul peaks vihmaperiood algama aprillis või mais. Loodame, et pääseme treeningutelt alati kuiva jalaga. Mõnikord segab meie und öösiti algav tugev vihm ja kui vihma ei saja, ärkavad ritsikad, kes avastavad, et nüüd on õige aeg oma jalgu kokku hõõruda :D (kujutage ette halvasti kõlavat viiulihelinat :))
Elame seekordki samas külalistemajas, kus saime kolme peale kõige parema tubade kompleksi, mis koosneb kahest toast, mida eraldab suur vannituba ja koridor. Lily laiutab üksi suures voodis ning teised õed jagavad ühte tuba =) Need toad on ka valguse ja soojuse poolest kõige paremad.

Pühapäeval käisime oma seltskonnaga ümbruskonda uudistamas. Allar viis meid eelmisest korrast avastatud ilusa vaatega mäele. Teekonnal liitusid meiega mitmed kohalikud jõnglased, kes uudistasid meid väga.

Mõnikord teeme trenni ka :)

Palavad tervitused kodustele!